augustine mina

See inimene, kes on endas pettunud, aga naudib elu rohkem kui mõnigi, see olengi mina.

Ma satun ekstaasi kooliasjade ostmisest, sõna bourbon kirjapildist ja meesteajakirjadest. Ma viitsin harva midagi TEHA, ainuke, mis mulle tavaliselt üle jõu ei käi, on karjumine, kiljumine ja naermine, näitamaks, mis mulle meeldib/ei meeldi.

Ma olen liiga ebatäiuslik, kuid teistega võrreldes on kogu aeg tunne, nagu oodatakse minult just nimelt täiuslikkust, ning samad vead, mis teisi kaunistavad, paistavad minu juures ebaloomulikud. Vahel ma mõtlen, et miks inimesed imestavad ja vast et pisut pahandavadki just minu tehtud vigade peale? Võib-olla kuna ma teen paljusid asju kirega, aga väheseid asju tehes suudan keskenduda (mistõttu inimesed ongi üllatunud et armastatud asja saab halvasti teha). Kui teistel aitab kirg asju korralikumalt teha, siis mind see tavaliselt segab. Iroonia, nahhui.

Tegelikult aga, üle kõige tahan ma leida üks asi, mille vastu kirg kestaks igavesti ja mida ma saaksin teha ülima pühendumise ja korralikkusega. Ma häirin ennast sellega, et armastan paljusid asju, mille kohta mul niivõrd katkendlikud teadmised on, et ma ei tundu endale seda väärt olevat, et neid armastada. Sellise tunde kohta on olemas üks kohutavalt ilus ingliskeelne sõna, understatement. Üldse on üle- ja alaväärtustamine üks tõsiselt põnev teema.

Ja veel, maailma parim tunne on ennast idioodiks kutsuda ja kutsutud olla.

See lihtsalt olen mina- inimene, kes muudab ellusuhtumist poole aastaga. Märtsikuist about me‘d lugedes mõtlen, kuhu on küll kadunud see tore inimene, kes kunagi neid ridu kirjutas.

IGATSEN seda tüdrukut, vägagi igatsen.