märtsine mina

Kohutavalt meeldivad tumelillad litrid. Kleidid, suitsetavad inimesed (mõnikord ainult kaugusel), Norah Jonesi, The Kooksi, The Killersi ja Amy Winehouse’i muusika. Meeldivad printsessid ja kuningannad. Küsige mult nii absurdset asja nagu lemmikkuninganna, ja ma oskan teile vastata. ARMASTAN pisaraid, vihma, melonitükke, kuldset, halli, oliivrohelist ja lillat värvi, põnevate inimeste biograafiaid, varahommikuid, kunsti, filme, pakendeid, reklaame, Provence’i, baristosid, mandariine, tarku kasse, vanu filme, 60-ndate Hanna Barbera multikaid, rokki, mandariine, värve, tuhksuhkrut, udu, rahet, märgasid pehmeid ripsmeid, ja tuuuuuuuuuuuuhandet asja veel. Ma VIHKAN suve, kevadet, pikki KAUNISTATUD küüsi, liiga pikki juukseid (tagumikuni ja alla), palavust, ujumist, bioloogiat, geograafiat ja inimesi, kes arvavad, et neil on alati õigus ja naeravad liiga kõva häälega. Kahjuks tuleb tunnistada, et ma vihkan liiga vähe asju.

Ma ei saa inimestega alguses hästi läbi, aga kui ma neid hästi teada saan, julgen ma rohkemgi kui mõni eriti julge.

Ma olen 16, ja see number kohutab mind. Kuna, ambitsioonikas nagu ma olen, on mu plaaniks maailma vallutada (ühel imelikul moel, kindlasti mitte laulmise või näitlemisega, aga see selleks), ja miski ütleb mulle, et vanus, kui mul oleks esimene võimalus endast märku anda, on möödas.

Jälle magasin ma midagi maha. Mu vanemad panid ju päris täppi mulle nime andes. Ühes keeles tähendab mu nimi küll tarka, aga ühes teises hoopis inimest, kes magab no lihtsalt KURADI palju. Ja nii see ongi, elu vuhiseb lihtsalt nina ees mööda. Kuigi magamine ON üks elu suurimatest mõnudest.

Nagu ka joonistamine, teejoomine ja itsitamine.