millegipärast
Ma ei saa. Tähendab, hetkel küll saan (hakkama), aga muidu.. muidu on elu lihtsalt nii sitta täis, et kõik, kõik, mida ma teen, näen või tunnen, kõike saab kirjeldada sõnaga sitt. Oh kallike, ma olen omadega nii läbi. Kuskilt aju kõige lollakamast väikesest ajukäärust tuli siin hiljuti mõte ühele kiiresti kalliks saanud kiisule kõik oma faking mõtted ära rääkida. Ja üldse, sellest kiisust sõltun ma aina enam, aga uuel, imelikul moel. Siiamaani olen osanud inimeste külge klammerduda vaid põhjusel, et nad on perfektsed, nüüd on avastamisel uued eluvormid. Nimelt kõigest erilisus ja temaga on hea koos olla. Mida ma teen. Ma ei taha saada normaalseks. Ma ei taha omada sõbrannasid, kellele saab kõike ära rääkida. See on liiga normaalne, liiga tavaline, ma ei saa. On aegu, kui ma kannatan oma idiootsete elupõhimõtete pärast, aga praegu ma saan jällegi tunda, kuivõrd rõve on erilisusest ilma jääda. Niimoodi lamedalt see kaotada. Nagu täis olles süütus kaotada. Täiesti võrdväärne. Nii täielikult, et paha hakkab.
Sõltuvus-
Ja ma ei tea mida ma tahan.
Leave a Reply