appi

Ma ei saa aru, kuidas on juhtunud nii, et keegi ei tea minust mitte midagi. Mina, kes ma räägin igal faking võimalusel, kes ma lobisen 24/7, ja põhiliselt endast, olen jätnud endast nii vale mulje isegi kõige lähedasematele? Nad arvavad, et ma tunnen mõnu asjadest, mida ma vihkan. Nad arvavad, et ma naeran,  kuna ma armastan asju. Kuidas on aga tegelikult? Täpselt vastupidi.

Just paar päeva tagasi olin ma megaõnnelik, et olen leidnud vähemalt osakese endisest minast. Kuidas olen ma aga jätnud teisi enda tagasimuutumisest välja? Okei, see oli mõttetu küsimus. Ma tean. Blokkisin lemmikinimesi, ja arvasin, et rääkimatajärmine parandab olukorda. Aga paistab et mitte. Ja jälle on mu elu üks lõpmatu sasipundar ja jälle pole mul kellegagi rääkida, jälle kordub kõik, ja ma ei leia endas jõudu raskused ületada või neile kasvõi näkku vaadata. Ma tahaks praegu küsida, kuidas see nii juhtus, aga ma tean vastust. Ja see on hirmus. Ma tean vastust. Ma tean kõiki vastuseid, ja ikkagi, kõik läheb aina keerulisemaks.

Tunnen mõnu ainult üksiolemisest ja kohustuste puudumisest. Kas see on elu? Öeldakse, et igalühel on, mille nimel elada. Üksindus ei tundu õige vastus olevat. Misasi siis? Ma peaks selle küsimusega kiiremini selgusele jõudma, kuna kõik tundub tupikusse jooksvat, ja mulle ei meeldi sõna tupik, kuna ma ei tea, kui elule mõelda, siis on tupikuks surm. Ja see sõna kõlab liiga hirmsalt.

Ma ei tea, miks. Põhimõtteliselt ju siis hoiab miski mind siin veel kinni.

~ kirjutas üllatus &emdash; November 5, 2008.