Tere, maailma halvim päev
Ma ei tea hetkel ühtegi inimest, kes mind ei vihkaks.
Inimene, kellega mu suhted olid lihtsalt maailma parimad, ma ei olnud ta peale mitte kunagi elus vihane ega solvunud olnud, pani just msni personal message’iks “tänks, et päeva oskad rikkuda! :S”. See rikkus minugi päeva. Ja see on piisav, täiesti piisav põhjus, et ennast ja elu vihkama hakata. Kuna tema, see tüdruk, ta on mulle lihtsalt kallimast kallim. Omg, jälle hakkan kohe vesistama.
Ja ema, ema vihkab mind samuti. Päeva algus oli niii hea, ja siis, peale seda kui ma rikkusin ära sõbranna päeva, muutusid kõik päevaplaanid, ning emagi oli mu peale kohutavalt vihane. Ma lihtsalt oskan kogu maailma end vihkama panna.
Kolmandaks, vihkan ma ise samuti kõiki, kuna on raske suhtuda alanduse ja positiivsusega inimestesse, kes tahaksid sind ausalt ka ära tappa. Mõtlen sellega kõiki peal ülalmainitud inimeste. Kuna L, sa oled mulle ikka üle mõistuse tähtis, ja ma ei imesta, kui mäletan tänast päeva veel kaua. Ja mitte heas mõttes :(
Pluss on mu ellu tekkinud inimene, kelle vihkamiseks poleks kellegi teise arust näiteks nagunii mitte mingit põhjust. Aga ei, kadedus, ahnus ja kõik muu halb mu sees teevad mind üle mõistuse vihaseks selle tüdruku peale.
Ma ei tea, kas diagnoosiga PEAB SÕPRU ENDA OMANDIKS NING VIHKAB KÕIKI, KES NENDEGA SAMA HÄSTI/PAREMINI LÄBI SAAVAD saaks vaimuhaiglasse, aga parem oleks, kuna elu normaalsete inimeste keskel läheb absoluutselt idiootseks kätte. Mis mõtet on külvata inimeste eludesse viha, jälestust ja kalkust? Sellest läheb kõigil halvemaks. Aga paistab, et teistmoodi elamine ei kuulu just mu oskuste alla.
Miks mina, eks.
Leave a Reply