Tühjus

Ma olen ümbritsetud inimestest ja ma naeran, naeran, naeran. Siiralt. Unustan kõik halva. Ja KOHE kui jään kasvõi koolisööklast üksi klassi tulema, oh, on see alles piin, kuidas muremõtted TAPAVAD.

Tegelikult pole ma siia blogisse kaua midagi kirjutanud, kuna mul on olnud piisavalt head ajad, et neid maailmagagi jagada (ehk siis et enda avalikku blogi täita). Negatiivsus las koguneb aga siia. Negatiivsus ehk siis periood, mis algas no ütleks nii eile õhtupoole. Ei teagi millega, võib-olla selle toreda sündmusega kui ma sain teada, et võlgnen raamatukogule üle 150 krooni. Valisin raamatud välja ja puha (muidugi pole ma juba ammmmmu nii häid raamatuid leidnud), ja siis äkki ütles see tore tädi, et kuule, sul on ju 3 ajakirja käes, alates 29.veebruarist, sa ei saa siis hetkel kahjuks midagi laenutada PLUSS sa võlgned meile mingi kohutava summa. Ma pidin KREEPSU saama.

Nii lõppeski mu magus elu. Ma ju nimetasin end isegi suhkrutükiks.

~ kirjutas üllatus &emdash; Mai 7, 2008.