See

Seeeeeeeeeeeee, mille poole kõik jälle püüdlevad, see tuleb mul jälle nagu nätsumull, kergelt ja pingutusteta, karta on vaid, et katki läheb. Jah, põhikooli viimane klass, ja mu klassivennad-klassiõed tõmbavad mööda koole ringi nagu hullud. Ja mina, ma ei viitsinud üldse kusagile minna, ja mul oli kuhjaga põhjusi-argumente, etenda kooligi jääda. Aga siis paar lähedast siiski poetasid mulle pähe selle koolivahetamise idee, ja ma valisingi ühe kooli (kohutavalt halva tasemega, aga huvitavate erialadega), mis pidi mu elu vahetama.

Aga läks teisiti, ning needsamad sõbrad veensid mind ka ühte teise kooli proovima. Mida kauem ma katseid ootasin, seda rohkem hakkasin kooli ära armuma, kuna see oli nii parema tasemega kui ka mind huvitavat eriala hõlmav. Ja ma läksin katsetele kindla teadmisega, et pean sinna kooli sisse saama. Sisseastumiskatsed läksid mul kiiresti ja kergelt, lootsin vähemalt matematikas küll maksimumpunkte saada. Kuigi maksimumini küündisin vaid eesti keele osas, olid tulemused üpriski head. Eriti head tundusid nad hetkel, kui teised enda omadest rääkisid. Ja nii nende tulemustega mind vestlusvooru kutsutigi, ning teatati, et kui seesama kool on mu esimene valik, siis tere tulemast. Ja nii lihtne see oligi. Kus kohas ma täpselt pingutasin, et kõike seda saavutada? Raske öelda. Äkki ei pingutanudki? Nii see tõesti paistab. Positiivne. Ja selle lihtsalt saadud mulliga tuleb jällegi tagasi kartus see hetkega katki teha.

Kuigi kui palju neid kergeid mulle mul tulnud on (mäletan neid ülihästi), ei tule mulle ette küll ühtegi katkiminemist. Võib-olla blokib mu aju kogu negatiivsuse ära, aga igal juhul on, mida kahtlaseks pidada.

MINU LIIGA KERGET ELU NIMELT.

Eiei, ma ei vingu. : )

Las olla nii, lihtsalt pea täitub hirmudega, et kunagi tuleb ka maksta millegi eest, mida tegelikult soovitud pole.

~ kirjutas üllatus &emdash; aprill 2, 2008.