Pieces of me

See on nii soe, sees on äkki kõik nii soe, kui sa saavutad rahulolu enda kõige sügavalt idiootsemas okseleajavas tundes. Läbi inimese, kes on su kõrval olnud täpselt poole su elust. Sa leiad halvast head, nagu selles teoorias, mida sa just oma Kuningannaga jagasid. Sa saad aru, kui suur on vaikuse väärtus. Igas hetkes, heas või halvas, sa leiad rahulolu. Sa keskendud olulisele ja unustad mõttetu, mõttetu, mille pärast ei tasu üldse närve kulutada. Ja kõige imelisem on see, et see toimub iseenesest. Lihtsalt tema ilusat, lausa kaunit hingeõhku telefonitorus kuuldes.

 

Ja muust rääkides läheb depressioon aina sügavamale, ma ei tea kas halvas või heas mõttes. Lihtsalt ongi, et ..kahaneb nii kasv kui ka fännide arv orkutis (mõlemad lähevad rubriiki miski suhteliselt oluline).

Ja ma sulan, omaenda silme all, aina sulan

millegipärast

Ma ei saa. Tähendab, hetkel küll saan (hakkama), aga muidu.. muidu on elu lihtsalt nii sitta täis, et kõik, kõik, mida ma teen, näen või tunnen, kõike saab kirjeldada sõnaga sitt. Oh kallike, ma olen omadega nii läbi. Kuskilt aju kõige lollakamast väikesest ajukäärust tuli siin hiljuti mõte ühele kiiresti kalliks saanud kiisule kõik oma faking mõtted ära rääkida. Ja üldse, sellest kiisust sõltun ma aina enam, aga uuel, imelikul moel. Siiamaani olen osanud inimeste külge klammerduda vaid põhjusel, et nad on perfektsed, nüüd on avastamisel uued eluvormid. Nimelt kõigest erilisus ja temaga on hea koos olla. Mida ma teen. Ma ei taha saada normaalseks. Ma ei taha omada sõbrannasid, kellele saab kõike ära rääkida. See on liiga normaalne, liiga tavaline, ma ei saa. On aegu, kui ma kannatan oma idiootsete elupõhimõtete pärast, aga praegu ma saan jällegi tunda, kuivõrd rõve on erilisusest ilma jääda. Niimoodi lamedalt see kaotada. Nagu täis olles süütus kaotada. Täiesti võrdväärne. Nii täielikult, et paha hakkab.

Sõltuvus-

Ja ma ei tea mida ma tahan.

pajutibud

..ja ma tahaks kõik meie conversationid siia kopida. Ja sellest tuleks välja minu lugu. Ja see kuidas ma end alandan, koguaeg ainult alandan

Absolute

Täielik tühjus. Täielik viha. I can’t be the one to let her go. Täielik mõistmatus.

Are you sure you’re OK?

Ei, ma olen kindel täiesti vastupidises ja ma ei tea, mida sellega teha. Kõige naljakam on see, et ma pean oma faking olukorda mingitmoodi poeetiliseks, ja üritan seda külmutada, et see kestaks kaua, kuna mul on nõrkus poeetiliste asjade vastu. Poeetiline on iseenesest tegelikult kole sõna, ma mõtlen sellega hoopis midagi iluskirjanduslikku või- ma ei oska seletada. Ja ma tahan

Ma ei suuda kirjutada mitte faking millestki heast

Mitte faking millestki

Kui ma räägin selle inimesega, kes on alati heaks põhjuseks halba tuju omada, kellest loobumisest ma loobusin ja mida ma sügavalt kahetsen. Kahetseb muidugi ainult mu poeetiline pool, kuna oleks olnud POEETILINE temaga üle kahe kuu mitte suhelda. (Ma ausalt ka tahaksin mitte olla nii väärastunud poeetilisusetaju omanik.)

Kui aga meenutada, miks ma sissekande alguses nii pahur olin, võib vastuseks olla mu imelik ema, kes ei saa aru, et ma vihkan pilte endast, ja meie haiged külalised, kes panevad mu pea valutama. Ja nagu alati ka see inimene, kelle pärast ma mingeid dieete endale leiutama pean. Ja muidugi mõista ka sitaks aeglane laul, mis mu windows media playerit praegu rokib. Ja ka täiesti kohutav, räige ja mind tükkideks rebiv KÕHUVALU, mis tekkis sekund tagasi, ja ma millegipärast kohutavalt soovin, et see oleks sümptomiks mu varsti kättejõudvale surmale.

PALUN

appi

Ma ei saa aru, kuidas on juhtunud nii, et keegi ei tea minust mitte midagi. Mina, kes ma räägin igal faking võimalusel, kes ma lobisen 24/7, ja põhiliselt endast, olen jätnud endast nii vale mulje isegi kõige lähedasematele? Nad arvavad, et ma tunnen mõnu asjadest, mida ma vihkan. Nad arvavad, et ma naeran,  kuna ma armastan asju. Kuidas on aga tegelikult? Täpselt vastupidi.

Just paar päeva tagasi olin ma megaõnnelik, et olen leidnud vähemalt osakese endisest minast. Kuidas olen ma aga jätnud teisi enda tagasimuutumisest välja? Okei, see oli mõttetu küsimus. Ma tean. Blokkisin lemmikinimesi, ja arvasin, et rääkimatajärmine parandab olukorda. Aga paistab et mitte. Ja jälle on mu elu üks lõpmatu sasipundar ja jälle pole mul kellegagi rääkida, jälle kordub kõik, ja ma ei leia endas jõudu raskused ületada või neile kasvõi näkku vaadata. Ma tahaks praegu küsida, kuidas see nii juhtus, aga ma tean vastust. Ja see on hirmus. Ma tean vastust. Ma tean kõiki vastuseid, ja ikkagi, kõik läheb aina keerulisemaks.

Tunnen mõnu ainult üksiolemisest ja kohustuste puudumisest. Kas see on elu? Öeldakse, et igalühel on, mille nimel elada. Üksindus ei tundu õige vastus olevat. Misasi siis? Ma peaks selle küsimusega kiiremini selgusele jõudma, kuna kõik tundub tupikusse jooksvat, ja mulle ei meeldi sõna tupik, kuna ma ei tea, kui elule mõelda, siis on tupikuks surm. Ja see sõna kõlab liiga hirmsalt.

Ma ei tea, miks. Põhimõtteliselt ju siis hoiab miski mind siin veel kinni.

Kõigest vihkan

Ma peaks hoopis ennast vihkama, et selline kadekops olen, aga ei, ma ei suuda. Lihtsalt nolife’in ja nolife’in ja nolife’in ja ei suuda mitte vihata inimesi, keda ma armastan, kuna neil on niiiiii palju asju, mida mul ei ole, ja muidugi räägin ma olematutest asjadest, ma mõtlen, abstraktsetest.

Ma ei suuda seda vahest välja kannatada. Ja sellepärast suundun praegu Simsi mängima ehk enda elu jälle unustama ja siis läheb jälle endaeluunustamine vol2 pihta – vaatan üle paar head Grey Anatoomia osa.

Eii, ma ei taha enda elust mitte hoolida-

Ma ei saa

Ma ei saa taluda seda, kuidas inimesed ümberringi saavad kõigega hakkama, kuidas nad ise kõike kontrollivad, püüdlevad oma unistuste poole ja nad saavad need kätte. Ma ei saa aru, kas asi on selles, et ma ei usu, et ma millegagi hakkama saan või selles, et ma olen liiga laisk, et asjadega tegelema hakata, igal juhul on mul tõsised probleemid. Nagu ma täna teada sain oma esimeses psühholoogia tunnis, mul on tõsised, ja ma mõtlen  t õ s i s e d  psühholoogilised probleemid.

Aga ma ei suuda seda enam korrata.

Ja orkuti horoskoobid panevad, nagu alati, totaaaaaaaaalselt mööda. Luck is coming your way – wtf?

Kui see, et minu juurest lahkub aastaks lemmikinimene, kelleta ma ei tea, ma küll üksi koolis ega ÜLDSE hakkama ei saa, siis ma ei tea, veits feil oled, orkut.

Ja üldse, elu on jälle niiiiii tupikus, et isegi lemmikasjadega on meeletuid probleeme, kuna ma ei suuda end kokku võtta ja kõik puudutud tunnid tasa teha. Ma ei julge homme jälle prantsusesse minna, kuna see ei ole normaalne, mis tempodega nad edasi lähevad. Hui jõuangi järgi. Ja saksa keel on täielik katastroof, ma ei suuda juba 2 nädalat end tundi minema sunbdida, kuna mul ei ole ikka veel see foneetikatöö järgi tehtud. Ja nüüd tuleb veel ingliskeel otsa ja ma ei OSKA sellest ära öelda. Kuna ema paistab liiga ekstaasis olevat. Hästi, emz, meil kindlasti on RAHA, et ma veel keeleKURSUSTELE läheksin. Hästii. Ei, otse loomulikult ei saa ma mitte kui mingil juhul rohkem taskuraha või raha, et oma faking rebastepeole minna. Muidugi, ema, KEELEKURSUSED ON ELU.

Ütleks emale OSTA ELU, aga samas oleks mark öelda. Nagu endal oleks.

Okeiokei, on, aga see ei ole normaalne. Sa ei kujuta ette, kuidas ma vaheaega ootan. Mis sest, et pooled probleemid ei ole ka vaheajaga lahendatavad.

Ja muidugi läheb mu blokkimistehnika üha enam metsa ja ma ei suuda enda tundeid talitseda ja mu faking DIEET on üle minemas hulluseks, mille nimi on viha.

Ei usu, et magada tahaks.

Hirmud: 1, 2, 3

1. Müüjad, teenindajad ja nendega suhtlemine. Ma pigem ei osta midagi ülivajalikku kui lähen ja küsin midagi selle kohta. Ja veel parem – ma ostan selle (küsimata) midagi kohutavalt olulist ja siis feilin ja pärast nutan kodus patja et nii loll olen.

2. Inimesed saavad teada, et ma olen tegelikult nii tühi ja mõttetu ja oh, et ma vihkan ennast.

3. Esimeseks olemine. Iseenesest hea, aga peale seda ootavad inimesed sinult midagi erilist. Ma ei oska esimesena erilisi asju teha.

Kallis (oksele ajab)

Ekool, mis sisaldab oma enamuses viisi, ajab oksele. Msn, mis sisaldab 90% vaidlemist ja ülepingutatud vestluse ülalpidamist, ajab närvi. Kihlveod, mida ma alati kaotan, ajavad nutma. Nagu ka lõpmatud lotopiletid, millega ma üritan endale millegi olematu olemasolu tõestada.

Aga dieedist, mis oli esimesel päeval raske, teisel päeval kannatamatu ja kolmandal päeval tahtsin ma surra, sai neljandaks päevaks mõnuallikas. Praegugi, sellest poisist keeldumine tõi mulle midagi rohkemat kui lihtsalt eneseületamisrõõmu. Kui aga kõik muu peale temast hoidumise kurvaks teeb, on raske leida õnne kirest keeldumisest.

Sest et see on ju täpselt see, mida ta mulle annab. Neid plahvatusi – kõhus ja igal pool mujal. Nägu kisub naeratama, kui ta mind vaatab. Ja silmad löövad tahtmatult särama. *Kiskus, lõid. Hoidumine, keeldumine, blokkimine. Sealjuures ajab inimene, kelle endale rebound‘iks ette kujutasin, nii oksele, et õudne. Ma kallistan teda ja tunnen end TEMA keha vastas üleliigsena. Tõmbun eemale ning isegi rääkida ei taha.

Kuulan Radioheadi “Talk Show Hosti”, ja selle maniakaaldepressiivsus ajab mind naerma, kuna kõik see pudru, millesse ma end enda kiretormidega sisse seganud olen, ajab oksele.

Oksele.

Kahekümne neljas

Sügisel kaotan ma kõik, täiesti kõik. Ma ei alusta otsast peale, ma ei oska seda teha. Ma vaatan üle kõik Grey Anatoomia vanad osad, kuna nad ajavad nutma, ja ma ei tea kuidas kellegi teisega on, aga ma armastan nutmist. Viimasel ajal on kõike nii palju kadunud, ma kaotan ja kaotan, ja ma nutan, oma enamuselt tahtmatult, aga jällegi, mulle meeldib see. Ja ma ei tea, mida ma tahan. Kas jõule? Iseenesest kohutavalt, aga samas, mul ei ole kedagi, kellega neid veeta. Mitte kedagi. Rääkides KELLESTKI mõtlesin ma sõpru, perekonda (kes jõule ka tähistab) või, ma ei tea, kedagi, lihtsalt kedagi, kellega saaks öö läbi filme vaadata, keda saaks kaua-kaua kallistada, ja ma mõtlen tõelist kallistust, isu mille järgi tekkis mul hiljuti ühte väga head, aga osaliselt kadunud sõpra kaisutades. Kedagi, kes õpetaks mulle kokkamist, kellega saaks koos sokke kududa, ..ma ei tea.

Kes mõistaks kõike. Ma tean, fakk küll ma TEAN, et seda on liiga palju paluda, aga ikkagi. Kui ma mõtlema hakkan, on olemas vist üks inimene, kes sobib mulle nii ideaalselt kõigi nende nõudmiste järgi. Ja isegi kui mitte kõigi, siis küll ta õpib. Ta õpib kiiresti. See ongi tema, mu hiljutine kallistaja. Ta on, ma ei tea, veider (appii, millal ma lõpuks eelarvamustest ja teiste arvamustega arvestamisest üle saan), aga samas, ega mina ka mingi kingitus pole, eks. Ma arvan, et ta on ainuke, mida ma võiksin kunagi ära teenida. Kõik teised tunduvad liiga teistsugused, liiga kättesaamatud, sellised keda ma mitte mingil juhul ei vääri. Ma ei taha öelda, et tema on halvem, ei, ta on kõige parem, ja sellepärast ma teisi kardangi. Justnimelt KARDAN.

Ainult temaga saan rääkida nii kõigest, kui vaid võimalik on. KÕIK on ikka üsna suur sõna. Üsna suur. Ja ma ei tea, äkki tasub võidelda selle inimese eest?

Ma ei oska võidelda.